Meenub, kui kohtusime ühe sõbrannaga suvel praamis, Hiiumaale sõites. Pajatasime kõigest, kui ta järsku hakkas rääkima ühest osteopaadist, kelle juures ise käinud oli. Kuna ma laste ja enda muredega olen osteopaadi juurest varemgi abi saanud, kõnetas kohe.
Aega möödus ja jutu sees tuli välja, et ka üks teine sõbrants teab seda sama osteopaati ja kiitis. Sain veelkord kinnitust, et tuleb ikka aeg bronnida.
Bronnisin. Esimene katse läks luhta, kuid teisel katsel jõudsin kohale. Küll kerge hilinemisega, aga siiski.
Istusin maha ja tundsin kohe õhust, et see naine teab, mida teeb. Hästi otsekohene, konkreetne. Samal ajal väga kiiresti hoomas, kuhu minu lugu lõpuks lahti rullub.
Küsis väga sihitud ja täpseid küsimusi, millest mõnele mul oli kohati väga keeruline vastata. Või ma ei teadnudki vastust. Pea voolas tühjaks.
Küsis, miks ma tulin. Vastasin, et terve tee siia ma mõtlesin, miks, kuid ma ei leidnud ühest ja ühte põhjust. Samas ma ei tulnud ka niisama uudishimust. Ma teadsin, et PEAN tulema. Kui olin tema juurde aja kinni pannud, siis veidi e-maili teel kirjeldasin, et mul on laialivalguv probleem kehaga. Kehakuju, kehapilt, vorm. Et äkki on midagi, mida ma ise ei näe ja mida ei oska ainult oma peaga lahendada.
Rääkisin oma tundest seoses kesise elustiili ja beebiplaneerimisega. Et mul on tunne, et see beebi ei taha tulla mu sisse elama, kui ma olen ise nii erroris oma väljanägemise ja vormiga. Et ma pendeldan pidevalt mitme kaalukausi vahel ja tasakaalu on keeruline saavutada.
Veel tõin välja, et isegi kaheksa aastat tagasi, kui ma kaalusin 60 kg ja ma ei olnud veel ema ning rasedus polnud mu keha mõjutanud, ei arvanud ma oma kehast ikkagi suurt midagi. Nägin super välja, pealaest jalatallani ja arvasin ikka, et ma ei ole nagu SEE. Kuigi mõtlesin kogu kehateemale kindlasti korduvalt vähem, sest kõik teksad läksid jalga.
Muret on läbi aegade tekitanud keskkoht. Isegi, kui see oli nii timm lihtsalt! Ehk siis see kõhupiirkonna issue tuleb kusagilt hoopis kaugemalt. Näiteks sellest ajast, kui ma olin ema kõhus. Ta uuris, kas võis juhtuda midagi, kui olin seitsmendat kuud ema kõhus. Ma täpselt ei teadnud, kuid aimasin. Ja tuleb välja, et nüüd käib mingi koll minuga kaasas, võib-olla juba 34 aastat.
Mis mind jahmatas, oli see, kui ta ütles, et see beebi ei taha mitte sellepärast tulla, et ma tarbin alkoholi või toitun ebatervislikult, vaid sellepärast, et ta arvab, et kui ta tuleb, muutub minu keha koledamaks. Eriti keskkoht. Ja see oli nagu külm sahmakas vett krae vahele. Mõistsin, et alateadvus on nagu dark web – sealt saab kõike, aga sa pead oskama tellida. Seda ma sealt tellida polnud osanud. Osteopaat oskas.
Mul on mingi programm sees, mis raiub, et pärast emaks saamist ei saa ma iial enam oma siledat kõhtu tagasi. Justkui lapsed oleksid selles süüdi. Ja ma polnud mitte kunagi teadvustanud endale seda. Et mul on selline programm. Ja et see on nii rumal!
Lisaks uuris ta mu ema ja isa kohta. Palus mul tuua isast 7 ja emast 3 isikuomadust, mis minus avalduvad. Mis ma olen nendelt saanud. Oh sa raisk, aga isaga oli keeruline. Teisalt, kui süvenema hakkasin, sain kõik 7 täis. Ehk siis minus on 50% ema ja 50% isa ja need pooled kaklevad minu sees omavahel. Ma nõustusin. See tundub mulle loogiline, sest kui ma taskulambiga sellele kohale peale näitan, siis ma näen seda. Et nii ongi.
Väga raske oli tulla peast südamesse ja TUNNETADA asju läbi, kuid midagi ma enda sees siiski lõpuks nägin. Värvidena. Ja sain tagasisideks, et olen justkui uue leveli lävel, tahan edasi minna, hüpet teha, kuid veel on teemasid, millest kas lahti lasta või mida ära lahendada.
Viskasin lauale selili ja ta küsis kohe, kes mind on õpetanud kõhuga hingama? Kuna ma ei olnud isegi kunagi tähele pannud, et hingan kõhuga, olin veidi kimbatuses. Proovisin hingata kopsudega, kuid see ausalt öeldes ei tulnud mul nagu üldse hästi välja. Ta ütles, et arvatavasti olen õppinud kõhuga hingama juba alates lapsepõlvest. See on mehhanism. Kui ma saan kellegi käest riielda, siis oma emotsiooni peitmiseks hingan kõhuga, et keegi ei näeks mu rinnakut vappumas, näiteks kui tegelikult tahaksin nutma hakata. Surun alla. Surun maha. Surun sisse, mitte välja.
Ja see on mind terve elu saatnud, kui tagasi vaatan. Sadu kordi olen olnud vait, peitnud oma nutu kõhtu, ignoreerinud. Selle asemel, et pillida, karjuda, väljendada. Ta katsus mu kõhtu, sai täpselt aru, kus pool mul oli keisriõmbluse sõlm, sest see sõlm sikutab mu kõhtu. Ja veel tõi huvitava asja välja. Kuna ma olen terve elu kõhuga hinganud, on mu organitel mõnusalt vabalt ruumi ja seetõttu mul on ka keskkoht lodevam kui peaks.
Ütles, et õpi kopsudega hingama ja kõht tõmbab tagasi. Lisaks. Kopsud kaitsevad südant. Tuletas meelde, et tõin enne välja, et olen omaarust avatud inimene, kuid kelle eest ma oma südant siis kaitsen? Pooh! Jälle see külm mannergutäis…
Laususin laualt püsti tõustes, et ma arvasin, et elan täiega ja lahedat elu. Aga see ei ole ju päriselt võimalik ega loogiline, kui ma hingatagi ei oska. Naersime koos.
Kodutööks sain tuua välja oma abikaasa 7 head omadust ja 3 enda. Praegu see tundub mulle lihtsam ülesanne kui ema ja isaga, aga siiski. Lisaks õppida hingama. Kopsudega. See on pähkel, aga ma teadlikult harjutan päris suure osa päevast.
Lisatööna tuleb veel selle laeva nina teise ilmakaarde pöörata, mis seilab selle teadmisega, et uue beebi saabumisega muutun mina koledamaks. Rääkisin sellest ka Heigole ja ta küsis, mismoodi ma koledamaks muutun, kui ma rasedaks jään, kuidas see loogiline on? Vastasin, et ei olegi, aga mul tuleb see jama nüüd ära klaarida. Endaga.