Meie kauaoodatud perereis on reisitud, oleme kõik ühes tükis tagasi ja näpud sügelevad. Kirjutan siis sellest natuke.
Ärkasime 05.09 kl 3 öösel, et jõuda 6.50 väljuvale lennule. Kuna reisile minnes on ikka adrekas laes, polnud probleemi luuke lahti saada. Kodinad olid kõik ilusti eelmisel õhtul kokku pandud. Ainult p*rse püksi ja minek.
Viskasime ema ja Liisgreni lennujaama, Heigo ja Hermaniga läksime autot onu tööjuurde viima. Õnneks see ei ole lennujaamast kaugel. Boltiga tagasi lennujaamas, seisime boardingu järtsus. Järsku Heigo telefonihelin, aga mitte tema telefon. Küsisin veel naljaga, kes talle nii varajasel hommikutunnil helistab. Kutt hakkab siis oma taskuid kompama ja avastab, et tal polegi telefoni.
Ju jäi autosse. Kuna boardingut tegi sel hetkel ainult üks laud, siis teadsime, et jõuame ära käia. Võtsime lennuka eest Foruse takso ja tõmbasime enda auto juurde. Heigo vaatas auto läbi – telefoni pole. Ma – NAGU PÄRISELT?
Kuhu, kuhu, kuke suhu sa panid oma telefoni, hea inimene? Vist jäi Bolti. Hargivahele pani istme peale, tõusis sealt püsti ja bon voyage. Läksin juba kergelt närvi. Helistasin läbi äpi Bolti taksojuhile, kas palun saate vaadata istme peale, on seal üks must android vä? Ta ütles, et ei oska eesti keelt. Aga mina pean vene keelt oskama, kui ma Eestis kuhu iganes tööle kandideerin? Seda ma ei küsinud päriselt muidugi. Ta poleks ju nagunii aru saanud.
Appi tuli vene rahvusest Foruse taksojuht, kellele ulatasin oma telefoni, kes rääkis Bolti taksojuhiga, kes ütles, et on küll tal autos üks telefon, mille ta saab lennujaama ära tuua 10 minuti pärast. See läks libedalt. Foruse taksoga sõitsime siis tühjade pihkudega ja taskutega tagasi lennujaama ning jäime Bolti taksojuhti ootama, kelle auto peal olid hoopis Bongo takso kleepsud. Aga ta jõudis. Ja nii see Heigo oma kõige kallima vara tagasi sai. Aitäh Foruse taksojuhile. Ta veel näitas täpselt, kuhu see teine takso tuleb ja pärast küsis parklas seistes, kas saime kätte ja kõik ok. Jep. Läheks reisile nüüd.
Tagasi järjekorras. See polnud muffigi lühemaks jäänud, arvestades, kui kohutavalt pikalt me pealinna öös olime seda telefoni taga ajanud. Lõpuks avati kaks lauda veel ja saime väravatest läbi. Pagasikontroll. Võtsin endalt kõik tuled ja viled küljest ära, kuid värav piiksus. Mind kombati läbi ja saadeti kehaskännerisse. Ise veel mõtlesin käppelt, ega ma ju midagi metalset kodus enne reisi püksi ei toppinud. Nagu liikluses politseid nähes jõuad ruttu oma ajudes läbi lapata, kas ülevaatus ja kindlustus on tehtud ja kas ma olen ikka kaine.
Arvatavasti oli tegemist rinnahoidjaga. Ja seda tuleb mul avalikus kohas siiski kanda, kuna kes neid hoiab siis? Järgmine etapp on ju pood. Liisgren tahtis Elsa asju ja Herman juua. Pill lahti kõigil. Mina nii vara hommikul mulli ei tahtnudki, kuna eelmisest õhtust lürbitud prosecco oli veel keres.
Võtsime kiire ampsu ja lennukis me olimegi. Otselend kestvusega 2,5h. No mega, kui lühike aeg. Ei mäleta, et pardal midagi intrigeerivat juhtunud oleks. Meie lapsed pidasid end täitsa inimese moodi üleval. Mudilasi oli veel ja mõned neist ka karjusid, kuid kuna ka endal on väänikud, siis ma ei pannud väga tähele. Ega teinud välja. Elu.
Veel autoga varahommikul Tallinna poole liikudes sain tunda, kuidas süda jättis löögi vahele, sest lugesin korra uuesti reisikorraldaja meili, kus seisis, et PASSI alusel saate lauast lennupileti. Nagu. Mul pole passi kaasas. Lastel pole. Heigol on. Emal on. Oh sa raisk! Selline tuline jutt käis pealaest tagumikuni. Guugeldasin. Albaaniasse saab ID-kaardi ja passi alusel. Lõin endale õhus risti ette.
Aga. Maandusime. Otsisime üles Itaka reisiesindaja. Meid ootas üks meesterahvas, kes jättis endast kohe nõmeda mulje. Suhtumisega – mida fakki te eestlased siia otsisite – viipas ta käega, kus meie buss asub, millega hotelli saab. Leidsime üles, istutasime endid maha ja jäime väljasõitu ootama.
Kui buss sõitma hakkas ja ma neid tänavaid nägin, ajas oksele. Ma olin unustanud, et Albaania pole Euroopa Liidus. Kõik prügi visatakse autoaknast kaarega välja. Ma ei tea, kas seal üldse prügiautosid ongi. Pole ju vaja prügi kusagile viia, kui iga nurga peal on prügimägi. Kanad sõid prügikastist. Ja ma sõin hotellis nende mune.
Nad tahavad Euroopa Liitu saada. Aga nad vist unustasid, et siis jääb selline lodev eluviis ära ja elu sellest liidust nüüd kergemaks küll ei lähe, kullakesed.
Jõudsime Fafa Aqua Palace’isse. Kirjade järgi avati see pleiss peale selle aasta jaanipäeva. Fuajee oli vägev. Massiivne, avar, valgusküllane. Adminnidel suht suva, et me tulime. Mitte, et mind peaks kummardama, kuid ma alati panen tähele teenindust. Seal oli see külm. Jõudsime enne lõunat. Tuppa saime peale lõunat. Õnneks süüa saime. Toiduvalik oli mega. Sada salatit, kümme erinevat liha. Mu taldrik nägi välja nagu LGBTQ lipp, aga seaks ma ennast sellele vaatamata lõpuks ikkagi sõin.
Vahelepõige. Jälgin sotsiaalmeedias üht naist, kes jagab tervisealast nõu. Kuidas hommikusöögiga peaks saama umbes 2000 taime ja 500 kiudainet. Märkasin, kui teravalt tuleb endale meelde tuletada ja seda tuleb teha tihti, et ühe naise kõht pole kõigi naiste kõht. Mina, süües taldrikut, mis kätkeb endas vikerkaart, lähen nii õhku täis, et kui mind lauajala külge kinni ei seotaks, lendaksin minema nagu õhupall. Seega unfollow. Mul on kodus oma smuutid, oma kohv, oma kanamunad ja oma liha ja iga kord, kui ma olen kusagil reisil ja mul pole kodust kööki kaasas, on mu kõhutervis p*rses. Punkt.
Jätkame. Saime toakaardi. Kõrvuti tube kahjuks ei saanud, kuid me ei asunud üksteisest kaugel. Lahe. Tuba ilus. Kuna reis oli pikk, siis keerasime lõunaunne. Ärgates arvatavasti väisasime basseini ja läksime uuesti sööma, sest meil oli all-in pakett. Mida ma enam kunagi ei võtaks.
Reedel vist oli see päev, kui hotelli tuli see sama meesterahvast reisiesindaja. Ta tegi meile selgeks, et me oleme tal juba sajas hotell ja ta on väsinud, seega teeme kiiresti. Me valisime minna pühapäeval Põhja-Makedooniasse bussitripile. Vara üles jälle, mis ei käi nagu puhkusega kokku, aga samas oleks tore veel üht riiki külastada, kus pole varem käinud. Suund Ohridisse. Reisiesindaja mainis, et see on üks ilusamaid linnu Euroopas. Kust otsast, Tallinnas oled käinud vä? Võib-olla gramm puhtam kui Albaania, aga give me a break. Käisime ühes kirikus, ronisime mäe otsa mingisse kindlusesse, siis tagasi alla vanalinna. Paadisõit, pärlipood, restoran. Kiitis sealset toitu nagu ma ei tea mida, aga täiesti random kala, orgasmi ma sealt ei saanud. Jutumees.
Siis oli vaba aeg. Ostsin endale päikeseprillid ja kaks nunnut magnetit, mis hiljem selgus, kukkusid vist bussis kotist välja ja rohkem ma neid ei näinud. Lapsed olid nii tublid. Ei olnud palju jonni ega virinat. Arvestades, et Herman oli eelmisel ööl sada korda potipeal istunud ja oksendanud. Vist basseiniveest. Nii ilusti pidasid vastu.
Esmaspäeval võtsime rendiauto. Sõitsime Berati, seal pidi olema tuhande akna linn, mida nägime hiljem alles siis, kui linnast välja sõitsime. Muidu ronisime jälle kusagile kõrgele mäe otsa. Kindlus, linnus, kirik – noh midagi sellist. Ma siin väga fakte pähe ei tuupinud, lihtsalt tsillisin.
Liiklus on selles riigis haige. Piip ja tuut iga nurga peal. Ringristmikul kehtivad hoopis mingid teised reeglid kui meil siin. Heigo sai sõiduga suurepäraselt hakkama, ju siis kaos sobib. Tagasiteel sõime ühes kohalikku ja kodust toitu pakkuvas restoranis. Asus kusagil nurga taga. Seal oli Albaania puhtaim WC ja megamaitsev kodune kotlet.
Tahtsime veel kusagil rannas ujumas käia. Heigo leidis ühe. Jõudsime sinna. Nagu kummitusrand. Kõik mahajäetud. Põhimõtteliselt 0 inimest. Punane lipp lehvis. Rand ja vesi prügi täis. Öäk. Kokku käisime reisi ajal meres ujumas ühe korra. Sest lihtsalt nii must oli kõik.
Hotelli juures basseini ääres täheldasin, kui palju oli neid paare, kes olid tulnud kahekesi reisile ja kes vahtisid rõõmust kilkavaid ja valjuhäälseid lapsi nii kurja pilguga, et isegi mina mõtlesin korra, et äkki peaks nurka minema, et ma nii loll olin, et lastega reisile tulin teie rahu rikkuma. Kuigi ilm on täis a la 18+ hotelle, kus marakratid ei naera ja lapsed lapsemoodi ei käitu. Saaksite seal rahulikult WiFis istuda. Vabandan.
Kusjuures minul saab juba nädal sellest, kui kustutasin Insta ja FB äpi telefonist ära. See oli mu mõte juba enne reisi. Täielik switch off. Eriti veel, kuna ma praegu kellelegi teenust ei paku ja sotsiaalmeediat ei tee. Seda enam. Ma ei pea olema seal. Ja nii hea on. Kindlasti aeg-ajalt ma seal jälle käin, kuid tunnen, et praegu on kudemiseaeg. Enese taasleiutamine. Selleks on mul vaja tegeleda oma asjadega, mitte maailma asjadega. Tean, et varsti saabun uues kuues. Aga millal see varsti on?
Jõudsime kolmapäev tagasi. Jõin tassi kohvi, vaatasin Ordinary Angels filmi lõpuni ja läksime Liisuga allikale. Norra. Allikas kutsus mind vette ka, nii et panin näkki ja sain mõnusa särtsu jälle sisse. Sõitsime koju ja tajusin, et ükskõik, kus ma ka ei käiks ega reisiks, kodumaa taevas on kõige armsam.
Loodan, et järgmine tripp on Aussi.
Katsun podcasti ka salvestada, äkki isegi veel see nädal. Vaatan, kuidas tunne on. Sünnipäevast ju pole rääkida jõudnudki. See oli nii tore. Tsau.
