Nägin eile öösel kohutavalt põnevat und. Kes Raplat tunneb, siis see kollane vana Edu poe maja kesklinna Konsumi juures. See oli mu unes seal, kus on praegu Nurga pood, Maxima kandis. Ja me Heigoga ostsime selle maja ära, mõttega rajada teisele korrusele oma kodu. See korrus oli avar, suur, uhke, valgusküllane ja igasugu vana paska täis. Kasukad, vanad ajakirjad, sodi, praht, vana mööbel. Kuid ei midagi ülemäära roppu.
Astusin sinna sisse, šokis. Mismoodi me siin elama hakkame? Siin on inetu ja siia tuleb rämedalt aega investeerida. Samal ajal vaatasin ma neid vanu kappe ja kuivanud lilledega potte seinal rippumas. Tundsin meeletut tungi taastada vana mööbel ja istutada uued taimed. Ma olin selles unenäos justkui poolärkvel. Ma nägin und, kuid olin päriselt seal. Kõik, mida ma tundsin, oli nii päris, et mu silmad valguvad vett täis, kui ma seda kirjutan. Ja ma ei tea tänaseni, kas õnnest või kurvastusest.
Millegipärast oli see maja ja seesama korrus eelnevalt olnud koht, kus igasugused mitte kõige meeldivamad inimesed aegajalt kokku juhtusid. Ehk siis me ostsime selle maja, ma seisin seal, keset seda segadust ja nägin nii selgelt ja täpselt, mida ma seal tegema hakkan ja kui ilus ja mõnus seal ühel päeval olla on.
Sidenote – samal ajal, kui ma eelmist lõiku kirjutan, käriseb praeguse kodu suure toa laelambi pirn läbi. Miks see eile läbi ei läinud, miks praegu? Samas, kõike ei pea läbi salapärasuse selgitama. Või?
Igatahes. Unenägu. Samal ajal, kui ma suplesin helges visioonis oma uuest kodust, sadasid igast ilmakaarest sisse justkui pooluimas olendid, kes tegelikult olid inimesed. Neid oli maksimaalselt kokku vast kümme, mehed ja naised ja üks naine, kel oli lisaks vähemalt kaheksa last, kui ma unes õigesti lugesin. Kusjuures päriselus ma tean seda naist. Ja ta ei meeldi mulle. Aga ma pole julenud seda talle väljendada.
Nad olid mu kavandatavas elutoas, istusid, lamasid, ebaadekvaatsed, mitte nagu purjus, aga nagu uimased. Millegi mõju all. Järgmisel hetkel olin ma õues, otsisin abi, et keegi aitaks nad mu majast välja saata. Ma leidsin kaugemalt oma sõbranna mehe, kes oli viisakalt riides ja sõitis absoluutselt originaalini taastatud heleda sinepikollase Nivaga. Ta võttis mu peale ja me sõitsime mööda remonditavat tänavat minu äsja ostetud segamini ja segaduses koju tagasi. Ta oli pigem kõrvalseisja ja tugi, kuid ta oli seal olemas, kui ma palusin nii viisakalt kui ma oskasin, et need uimastatud olendid koos oma järeltulijatega, palun, mu majast kaoksid. Nad vaatasid mind, kuid nad ei kuulnud. Ega kuulanud.
Helistasin politseisse. Mul on tavaliselt meeletult raske unenäos helistada, karjuda ja joosta. Need kolm numbrit said valitud vaevaga ja kui ühel hetkel kellegi teisele poole toru sain, ta lihtsalt mhmitas ja varsti oli see kõne katkenud. Ma rääkisin seinaga. Nutsin meeletult. Mul oli nii klaar visioon ja meeletu tahe ise oma tulevane kodu korda teha, kuid seda takistati. Palusin peaaegu põlvili, et need raisad mu elamisest kaoksid. Tahtsin neile kallale minna, kuid keha ei liikunud, jõudu polnud. Sõbranna mees, kes turvalises kauguses lihtsalt olemas oli, ei saanud neist samuti jagu.
Ärkan hommikul kuskil pool viis, sest Liisgren on tulnud teiselt korruselt alla minu voodisse. Olen ärkvel, kuid unenägu on nii hästi meeles. Laman voodis, laps mu kõrval on juba uuesti uinunud, kuid ma ei saa mõtteid sellelt unenäolt. See oli nii päris. Selles oli nii palju!
Und ei tule. Mõtlen tagasi. Mäletan nende inimeste nägusid, kes mu planeeritavas elutoas maas lamasid, aelesid, pooleldi istusid, mind lolli näoga vahtisid ja keeldusid liikumast. Mäletan, mis värvi olid täispuidust kummuti sahtlid, mida tahtsin nii väga oma kätega renoveerima hakata. Mäletan plekist lillepotte seinal, milles rippusid kuivanud lilled, millele tahtsin nii väga ise proovida uut elu sisse puhuda.
Uinun uuesti ja saan võimaluse näha seda sama unenägu sealt, kus see pooleli jäi, kui Liisgren mu voodisse ronis. Olen pooleldi ärkvel, pooleldi unes ja vaatan teist osa põnevusega edasi. Samal ajal ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas, et ma sain sinna tagasi!
On järgmise päeva hommik. Ma lähen tagasi vana Edu poe teisele korrusele, kus veel eile kogesin, et lootus rajada uus kodu on minult vägisi ära võetud. Mu koht oli ju okupeeritud ja ma olin võimetu midagi ette võtma. Ja ma olin meeletult kurb, sest minus oli päriselt päris soov taastada midagi ise, oma kätega. Kui ebaõiglane.
Astun teisele korrusele ja korrus on tühi. Tühi neist poolvärdjatest, kes arvasid end olevat minu uue kodu asukad ja keeldusid liikumast oma kohtadelt, kui ma neid pisarsilmil palusin. Korrus on korras. Asjad on justkui oma kohale pandud, kuid ma tahan kõik uuesti oma käe järgi teha. Ma tean, kes kõik ära koristas. See kaheksa lapse ema. Sest ta oli ainuke, kel tärkas sees mingisugune tunne, et ta oli valesti käitunud. Kuigi sellest minu jaoks midagi ei muutunud. Minu jaoks oli ta seal unenäos ja on ta ka päriselus üks vereimeja, kes taob endale hommikust õhtuni, et hoopis tema verd imetakse. Kui lihtne on elada lollina, kui lihtne on elada ohvrina.
Seisan sellel tühjal korrusel. Südames on sama tunne, mis oli veel enne, kui kollid sisse marssisid. Ma tahan ise teha nii nagu mina tahan. Ma tahan selle täispuidust kummuti taastada ja istutada uued taimed nendesse samadesse seinal rippuvatesse pottidesse. Palun ärge enam kunagi mind segage, kui mul on tunne, et ma tahan ise midagi teha. Nullist. Mitte kunagi ärge.
Kui hea tunne mul oli seista selles suures-suures ruumis, kuhu oleks võinud luua kõik elamiseks vajalikud ruumid.
Päike tõusis, ma teadsin, et pean igas ilmakaares oleva ukse lukud vahetama, sest muidu nad tulevad jälle sisse. Maja ees oli kraav, täis tumedat-tumedat vett. Ma mõtlesin, kas lasta see ära puhastada või kinni kaevata. Ma ei jõudnud otsustada, sest äratuskell helises.
Olen terve päeva sellele unenäole mõelnud. Olen elus vaid üks-kaks korda sarnast olukorda kogenud, kus saan peale ärkamist uuesti uinudes jätkata unenäos osalemist. Ma nii tahtsin tagasi sinna. Lihtsalt nii tahtsin. Ma tundsin end nii hästi seal vana Edu poe teisel korrusel.
See oli nii minu koht. Ma sain võimaluse nullist teha seda, mida mina tahan. Ma nägin, kuidas hommikupäike paistis läbi akende tervele korrusele, tekitades varje, mis muutsid selle korruse koduks. Kus ma nägin vaimusilmas lapsi mängimas ja jooksmas. Kus olid lukud ära vahetatud, nii et keegi võõras ei saanud siia enam sisse. Aeg peatus. Aega ei olnudki. Ainult sulaselge teadmine, et seekord ma teen nii nagu mina tahan ja ma teen ise.
Igale langevale lehele ei olegi vaja mõtet juurde kruvida, kuid ma võtsin sellest kogemusest, kui mitte öelda elamusest, kaasa palju. Mis siis, et see võis tunduda lihtsalt üks fucked up unenägu.
Ma sain teadmise, et ma ei eksi iial, kui ma elan oma kõhutunde järgi. Kui ma jään endale truuks ja olen aus, siis pole kellelgi mind millegagi rünnata. Kui ma midagi väga tahan ja tähed sellest kuulevad, siis ma saan.
Ja teisalt sain aru, et kui on tunne kellelegi näkku öelda, et ma siiralt vabandan, kuid sa oled teinud mulle haiget, mind solvanud, pannud mind sitasti tundma, siis ongi vaja see välja öelda. Kus on hirm, on minu järgmine ülesanne.
Olen kohas, kus suured ja olulised muutused elus on kohale jõudnud. Kuid kas tead seda võbelust või värinat, kui tunned, et tegelikult oleks kõigil kergem, kui ma lihtsalt naerataksin ja oleksin vait või viisakas, kuid keha ei luba? Umbes sama, kui lugeda diipi raamatut nii, et jätad keskelt kaks peatükki vahele. Tegelt ei saa nii. Pole aus.
Elu koorib mind nagu sibulat, kiht kihi haaval ja ma saan aru, et südamikule lähemal olevaid kihte ei saa enne maha koorida, kui nendele eelnevad kihid on samuti maha võetud. Ma ei saa mingeid peatükke skippida. See oleks skämm ja vassimine. Endale valetamine. Ja mida aeg edasi, seda enam need vahepealsed kihid aktiveeruvad. Super Marios ma ka ei saanud järgmisele levelile enne, kui eelmine oli võidetud. Oleks ainult elu ka nii lihtne nagu telekamäng.