Viimased paar nädalat on möödunud nagu kusagil teisel planeedil või udu sees või paralleeluniversumis. Energiat ei ole, nii palju asju trigerdab, aeg kaob käest ära, samas käesolev nädal on nii jõhkralt veninud. Nii palju põrkumisi.
Olen avastanud endas uusi tahke ja olen avastanud samal ajal ka, et mõned tahud ei taha uueneda ega kaduda. Samal ajal kui kolistan sama ämbrit, märkan, et end nendes olukordades kõrvalt vaadata on hoopis teine tera kui varem.
Minu suurim väljakutse siin elus on kommunikatsioon paarisuhtes. Suurim arusaamatus on see ,,kõik on sinu peegel’’. Ja ma saan sügaval sisimas sellest ausalt juba aru, kuid väga palju on olukordi, kus mul ei ole probleemi vastutust mitte võtta ja anda see kuum kartul teisele poolele üle – sinu süü.
Mäletan konstellatsioonis neid töid kas endal või teistel, kus rännati seitsme maa ja mere taha, põhimõtteliselt kiviaega vaatama, miks tollasel vanavanavanaemal oli probleeme eneseväärtustamisega. A la kas ta sai oma kütist mehelt teiste ees sõimata, et keedab mammutijalga pajas valetpidi. See tundub mulle täna siuke meh.
Mis ma selle sada aastat tagasi esivanema probleemi lahendusega teen, kui mul on elavad ja hingavad ema ja isa, kellele ma ei ole kunagi näkku öelnud, et ma neid armastan? Lihtsalt ei tule üle huulte? Sein on ees? Mis see sitasti keedetud mammutijalg mulle täna annab?
Mind väga palju aitab see, kui ma saan teha ,,tööd’’ ema ja isaga, esimene liin. Kõige lähemal. Kui palju rääkimata lugusid ja ütlemata sõnu, väljendamata tundeid. Minu kõrvu on just viimasel ajal jäänud väga palju seda, kui erinevate koolkondade eestkõnelejad pajatavad, et lõpetage see lapsepõlves surkimine ära, elage täna. Saan aru, aga ei aktsepteeri. Näen kohutavalt selgelt, mis ja kus läks minu lapsepõlves nihu, mis mind täna kõvasti mõjutab. Sageli on selleks paugu panijaks üksainus lause. Ja sealt hakkab rulluma see ma-pole-piisav-ja-teen-alati-kõike-valesti lugu.
Oleme emaga käinud Helmeri juures tänaseks kolm korda. Murrame mustreid. Jõuame tagasi oma argitoimetuste juurde ja näeme, kuidas vana mustri roheline aur hakkab igalt poolt läbi imbuma, et testida, kas me saime millestki aru või ei. Need on väga salakavalad asjad ja neist saab läbi ainult teadlikkusega. Ma vanasti arvasin, et teadlikkus väsitab. Faking eneseanalüüs iga linaseemne puhul, mida ma smuutisse valan, ma ei viitsi. Täna ma olen masterdanud end sinna kohta, kus teadlikkus jätab mulle rohkem energiat alles, sest ma näen midagi või kedagi läbi, taban ära, et aa, see on nüüd see koht ja ma kas respondin konkreetselt või jään distantsile. Ei mingit kaasa soigumist, vastupanu. See ei puutu minusse, see pole minu asi, see pole minu teema, see on kellegi teise paha hais minu lähedal, kõik.
Selle teema juures on irooniline see, et isegi kui ma muudes asjades saan paremaks ja arenen, siis Kuu seis, nädal enne päevi, Veenus Saturni rõnga retrograadis ja pitsitavad teksad toovad minus endiselt välja selle poole, kes mulle üldse ei meeldi. See sama väike Müü, kellest ma südames olen tahtnud juba pikemat aega lahti saada. Ta on toksiline, ohvrimeelne, agressor. Ja ma ei ole veel jõudnud sinnamaani, et ma saan aru, millal ta kapi alt välja ronib ja mu elu perse hakkab keerama. Ma saan tal krunnist kinni alles siis, kui kahju on juba tehtud.
See on raske koht ja see teeb paarisuhtes olemise iseendale ja partnerile keeruliseks. Ma jumala eest ei taha olla selline, samas ei suuda vastutust võtta ja teha järgmisel korral paremini. Naljakas, et ma olen sellest teadlik, kuid lähen alati sama teed ja see tee ei too iial tulu. Tundub nii rumal lihtsalt. Ja lõputu.
Õnneks ajab ka naerma, kui torm on möödas. Mida ma valesti teen, on see, et kui ma tajun, et ühendus paarisuhtes on kadunud argitoimetuste ja vanemaks olemise kuhjade alla, siis ma tõmbun endasse, solvun ja mis kõige jubedam – ütlen mehele, et MUL ON VAJA RÄÄKIDA! Ma kujutan ette, mis seisundisse tema aju satub. Eeldan, et ta tahaks diivani sisse sulada, aknast välja hüpata või lihtsalt maa alla vajuda. Raisk, ta tahab jälle RÄÄKIDA! Kas muudmoodi ei saaks, näiteks jalgade amputeerimisega või pea maha saagimisega? See oleks palju valutum!
Mina ei oska end teistmoodi väljendada, tema ei oska seda teistmoodi vastu võtta. Tegelikult väga lihtne, nagu hilisemates vestlustes selgub. Küsisin eile, kuidas ta soovib, et ma talle läheneksin, kui mul on vastupandamatu soov oma tunnetest ja kosmosest ja maailma asjadest rääkida? Ta vastas, et oleks tore, kui ma ei kasutaks sõna RÄÄKIMA, vaid lausuksin – suhtleme, palun! Ma hakkasin laginal naerma. Kui hirmuäratav see eesti keel ikka on. Ärgem rääkigem, aga suhelgem.
Paratamatult valisin oma isale sarnaste omadustega mehe. Mis mind on pannud juurdlema, on see, kas suhte klaarimine isaga toob selgust minu suhtesse abikaasaga? Kas need saavad olla nii otseselt seotud, et ma saan isaga seina eest ära ja samal ajal kukub see mu paarisuhtes ka maha? Näib mulle põnev. Samal ajal väga ebamugav, raske, ärevaks tegev. Aga laupäeval lähme Helmeri juurde KOOS ema ja isaga. Kui ma selle üle elan, kuuled minust varsti jälle.