Olen hiljuti märganud enda puhul mõningast triggerdumist ja ütlen ausalt, et pole mõnus seda esiteks tunnistada, aga…
Meid külastas kodus teiste seas üks naisterahvas. Ei ole abielus, ei oma mitte ühtegi last. Käib ülikoolis ja teeb poole kohaga tööd. Ning küsis minult, et noh, Liisi, millega sina siis tegeled? Õpid midagi või? Tundsin, kuidas vererõhk tõuseb. Ja analüüsisin ennast samal ajal kui ka peale seda ja vahel siiamaani.
Kas mul on mingi teema kooliga? Tunnistan ausalt, ei ole. Minu peas pole kunagi olnud seda mõtet, tunnet, aistingut, et ma peaksin ülikooli minema. Paberi kätte saama. Et siis ma olen keegi. Ma usun, et ma olen täna ilma ülikooli paberita elutervem kui mõni vend oma bakakraadiga. Ja mul ei ole olnud kunagi plaanis saada kellekski, kel peaks ametikohale kandideerides kõrgharidus olema. Peale keskat läksin kooli, kõigepealt ühte, siis teise. Sel ajal oli mentaliteet selline, et ainult matsid jäävad koju tiksuma või lähevad, veel hullem, tööle!
Ma ei tahtnud mats olla ja läksin majanduskooli. No ei meeldinud. Kuna ma ei teadnud, mida ma üldse elult tahan või õppida tahan, ei vaimustunud ma koolis käimisest. Proovisin teist kooli. Ka ei läinud libedalt, sest ma sisuliselt ei saanud aru, miks ma seal käin. Polnud enda jaoks selgeks mõelnud. Lihtsalt laperdasin tuules. Samal ajal käisin tööl ka, sest üüri oli vaja maksta. Suurim probleem elus oli see, et peika ei saatnud poole tunni jooksul sõnumit vastu. Raudselt petab, raudselt paneb kedagi, raudselt ei armasta mind enam. See oli kohutav!
Aga trigger. Mind hämmastas selle pealtnäha haritud inimese küsimus, kuna alatoon, nagu alati minu käest sama küsimust küsinud inimeste toon, on üks. Misasi sa üldse oled, kui sa ülikoolis ei käi? Vastasin, et mul on hetkel kolm töökohta, kaks väikest last ja käin trennis, et suvel rahvatriatlonil osaleda. Ta jätkas. Kuid oled mõelnud ülikooli minna või midagi õppida? Vastasin, et on plaan seoses meedia või turundusega üks mahukam koolitus läbida, kuid muidu ei.
Mind ühelt poolt ajas naerma tema lihtsameelsus. Arvates, et kui ma olen kahe väikse lapse ema, käin mitmes kohas tööl ja leian aja veel enda eest hoolitsemiseks, et sellest on vähe. Ja ma mõtlesin veel tagasi nendele naistele, kel ei ole ühtegi järeltulijat, kui naiivsed nad vahel tunduvad. Mõistan, et neil puudub lapsevanemaks olemise kogemus. Kuid samal ajal ei ole neis kohta mõistmaks, et kuna nad ei tea emarollist boney m-igi, siis pole ju viisakas lamenti lüüa.
Või kui üks üksinda elav naisterahvas, tervisliku eluviisi propageerija tungivalt soovitab, et hommikul tuleb voodi ära teha, kümme lehekülge raamatut lugeda ja mediteerida. Ma peaksin siis kell 2 öösel ärkama. Saan aru, et see on nende point of view ja mul on nii hea meel, et mul võib enda seisukoht olla, millest see kontingent kindlasti muffigi ei jaga, sest neil pole kogemust. Pole seda kogemust, et hommikul tahaks majast põgeneda ja käbe tööle sõita, sest kui iga laps oma sita tujuga üles ärkab ja maailma teistpidi pöörlema tahab panna, ei ole sealt lihtne kella 8ks eluga välja tulla. Samal ajal loevad teised raamatut ja joovad teed, kuni mina üritan lihtsalt ellu jääda.
Ma olin nii kaua sihitult elulainete loksutada, et ma ei pannud isegi tähele, keda ma näiteks sotsiaalmeedias jälgin. Piitspeeneid lastetuid treenereid, toitumisnõustajaid, influencereid, kelle tulu tulebki postitustest endist. Freelancerid. Kõik väga tublid, ettevõtlikud, teadlikud. Ei ole kaheksast viieni tööd. Ja see ei tähenda kindlasti seda, et nad tööd ei teeks. Aga see tähendas varem minu jaoks, et ma tundsin end paksuna, ebaedukana, laisana. Sest ma ei suutnud samaga sammu pidada. Kuni ma sain ühel päeval aru, et see sisu ei olegi minule. Ma pole sihtrühm. Ma erinen neist nii palju ja nemad minust, et ma ei saagi ega PEAGI samadele kriteeriumitele vastama. Aga kuniks seda kohta ära ei teadvusta, võib vabalt hommikust õhtuni olla sees tunne, et ma olen naisena läbi kukkunud.
Veel üks eratreener, kelle lause lihtsalt pidi titemammadele silma jääma: mida annaks üks laps meie ellu juurde, mida meil siiani pole? Oota, ma lähen panen kannu tulele. Nagu päriselt? Lapsed võtavad palju energiat, tunnistan. Mõni periood on nii raske, et mu kohv vajab kohvi. Vahel mõtlen tagasi sellele samale ajale, kui mu suurim probleem elus oli, et kutt ei vastanud mu sõnumile. Aga mida annab laps ellu juurde, mida sul veel pole? Ütlen ausalt, et ma ei teadnud enda jõust, vastupidavusest, suutlikkusest, piiridest ja emalõvindusest mitte midagi enne laste saamist. Ma ei teadnud, et suurim valu on lapse terviseprobleem, mitte vastuseta sõnum ja suurim õnn on terve laps, mitte hommikuni peetud pidu. Ma arvasin, et maailm keerleb ümber minu. Ja ma olin kindel, et see jääbki ümber minu keerlema. Aga ei jää!
Lapsevanemlus on üks suurimaid kasvulavasid. See roll toob nähtavale kõik need kohad, kus sa ise kinni oled või millist koormat kaasas vead. Millega endal tuleb tegelda. Millele otsa vaadata. Öeldakse, et paarisuhe on enesearengu kiirtee. Võta emaroll ka ligi ja pane kiirteele kaks kiirteed otsa. Mina ütlen enda kogemusest, et ma tegelikult ei teadnudki elust mitte midagi enne lapsi. Sünnib laps, sünnib naine. Kõik sünnib uuesti. Paarisuhe. Kuidas ellu jääda? Raske! Aga! Kui jääd ellu, siis see on suurepärane elu.
Ma ei vahetaks emarolli millegi vastu, sest ma olen saanud tänu sellele ise nii palju enda kohta teada ja nii palju arenenud ja nii palju närvirakke kulutanud, et võib-olla päeva lõpuks ongi parem, kui neid on vähem. Ja isegi kui tahaks aega tagasi keerata, siis sinna, kust nad tulid, neid tagasi toppida enam ei mahu.
Küsida full momlife emalt, miks sa lisaks kõigele koolis ei käi on minu jaoks sama nõme kui ma lähen lastetu naise juurde ja küsin, miks sa tittesid ei trei? Mis tiksud siin niisama, raiskad oma elu, ei võta suurimat, raskeimat, ilusaimat kingitust elult vastu ja ei lähe sünnitama? Pole minu asi küsida. Ja ma olen kolistanud seda ämbrit kunagi ja küsinud neid küsimusi, kuid see pole minu asi. Pole minu asi, millal sa lapsi teed ja saad või ei taha ja ei saagi ja pole sinu asi, miks ma ülikoolis ei käi. MA EI TAHA!
Lukksepp ei lähe küünetehnikule laua kõrvale seisma ja soovitama, kuidas geeli lihvida. Mina ei lähe rätsepale ütlema, et sul on nõel vales käes. Las jääb igaüks oma liistude juurde. Mina tean, mis maitse elul oli enne lapsi. Kui lebo oli elu. Kuidas sel ajal täiesti tühised asjad ajasid aknast alla hüppama. Ja ma tean, mis tunne on olla kahe väikelapse ema. Mul on mõlemad kogemused. Nii et ma võin siin omaarust pasundada ja lonti põristada küll.
Vaimne inimene paneks nüüd hüpnoteraapiasse aja ja läheks rännakule uurima, miks see teema mind paelub, ärritab käivitab. Aga õnneks ma ei ole vaimne inimene.