Mul läks hommikul kell 5 uni ära ja millegipärast hakkasin mõtlema, milline naine kasvab minu tütrest või millised naised minu tütardest, kui mina nende ema olen. Oma pagasiga. Nii heas kui halvas mõttes.
Kindlasti saadakse meie kodust kaasa teadmised, millised nahahooldusvahendid on puhtaimad, millised hügieenitarbed on mürgivabad, milliseid toidulisandeid oleks tark tarbida ja et kui keegi tuleb oma elupäästva süstlajutuga, siis tuleb jalad tagumiku alt välja ajada ja ära joosta. Kuid see on jäämäe tipp.
Mulle meenus linade vahel külge keerates, millised minu suhted poistega olid, kui mul alles tissid kasvama hakkasid. Ja pean tunnistama, et seal ei olnud mitte midagi elutervet ega lõpuni normaalset. Sest ma ise tulin isa-tütre suhtest, mis ei olnud toetav ja mille kaudu mul polnud kunagi võimalik õppida, millist käitumist on okei aktsepteerida ja millist mitte.
Esimene armastus oli väga vara, ma olin siis 11, kuid pean ära mainima, et ma olin oma ea kohta hästi arenenud. Vähemalt füüsiliselt. Kuid mäletan nii selgelt, kuidas vaimne tervis oli haige. Näiteks kui ma ei saanud oma esimest peikat esimese kõnega kätte, siis ma olin kindel, et ta on mõne teise tüdrukuga. MA OLIN SIIS 11 AASTANE! Kui ta tagasi helistas, siis ma ei vastanud enam, vaid ulgusin varajaste hommikutundideni üksinda voodis. Siga selline. Tegelt sõitis ta samal ajal sõpradega Tallinnas kaubanduskeskuse parklas ostukäruga võidu. Nagu selles eas minu meelest kohane ongi.
Sealt edasi sain maitse suhu. Oskasin ju juba tatti panna. Kuna mulle kodust väga karme piiranguid väljaskäimiste kohta peale pold pandud, liikusin palju igasugustes seltskondades ja kohtasin igasuguseid kutte.
Meenub üks türikas, kes igal peol nuttis. Viimane nutt oli seetõttu, kui ütlesin, et mul plaanis endale jõuludeks üks käekett osta. Ta langes kõigi ees põlvili maha ja löristas läbi tilkuva nina ja pisarate, et tahtis selle mulle ise kinkida! Hoidsin mõttes peast kinni, arutledes, misasi see nüüd siis olema pidi? See oli manipulatsioon. Minu jaoks tagantjärele mõeldes vähemalt. Sest igal peol oli ta ohver, kuigi ma ei tegelenud millegi kõrvalisega. Ja see oli väga väsitav.
Kronoloogia vaevalt paigas on, kuid sealt edasi kohtasin kutti, kellega hilisemas elus elasin 5 aastat koos. Kuid meie esimene seanss algas tormakalt ja lõppes kiirelt. Minul oli juba kerge kogemus mehepoegadega, kuid temal tüdrukutega vist mitte ja see oli minu jaoks tol ajal ilge turn-off. Tegelt tagasi vaadates megakahju. See oli inimene, kes oleks iga öö Kuu ja tähed taevast alla tassinud. Kuigi ka hiljem, jälle kokku saades, oli meie suhe toksiline. Aga minu pärast, mitte tema.
Siis kusagil vahepeal tuli süütuse kaotamine ja täna ma tean, kui ebaeriline, nõme ja sisutu see oli. Kujutad ette, ei olnudki nagu USA filmis! Üks koolivend, kellega ma isegi ei kujuta ette, mis põhjusel me sebima hakkasime. Mul oli siis rebel periood. Mata õpsi saatsin viisakalt sinnasamusesse, mul pold aega õppimisega tegeleda, pea poisse täis. Kuid midagi meeldejäävat sealt ei tulnud. Kogemus. Kas kahetsen? Tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi, aga see õudukas oleks võinud küll olemata olla. Nii palju kui ma aru sain, oli selle kuti, kes oli minu esimene, eesmärk tõmmata läbi nii palju neitsinahkasid kui kannatas, sest terve tema klass järgmine päev teadis, millega me eelmine õhtu tegelenud olime. Ja tema liiderlik pilk reetis kõike muud kui puhast armastust.
Mäletan üht endast vanemat meesterahvast, kellega tutvusin vist kusagil netiportaalis. Ta oli esimestel kordadel mulle kainekas, kui mu sõbrannadel külas käisime, jutuga, et ta ei joo. Kuni ühel nädalavahetusel olime minu juures maal koos mu ülejäänud perega ning ta jõi end nii purju, et hakkas mu isale rääkima, kui palju litse tal Ida-Virumaal on. Ma pressisin ta autosse, mõte oli sõita Raplasse tagasi. Juba Roosna-Allikul olin šokis, sest ta tahtis keset sõitu mu käekoti uksest välja visata, tõukles mu otsas ja vahetas suvalt käike. Ma polnud seda poolt temast varem näinud. Pidasin plaani viia ta Paidesse menti, kuid kuidagi sain need kilomeetrid läbitud, viisin ta enda korterisse ja ise läksin ema juurde magama. Suur vea koht on see, et mu pere soigus mulle järgmisel päeval, et kaine peaga on ta ju normaalne ja no eks paljud keeravad täis peaga ära. Mina olin sel hetkel kindel, et saadan ta kus kurat, sest seks ei klappinud nagunii, kuigi süüa teha oskas. Valikute küsimus… Aga mu pere soig, et leppige ikka ära, viis mu otsustuskindluse. Jätkasime seda ma-ei-tea-misasi-see-oli asja. Kuid see sai oma lõpu siiski suht ruttu. Väikese mehe kompleks pani teda käituma suurelt ehk ta pidi kõikidele naisolevustele isegi minuga koos viibides silma jääma. Kas see oli muusika, mis autos valjemaks keerati, kui tibid mööda kõndisid või muu labasus. Seda ollust lõpetada oli lihtne, sest seal tundeid polnud algusest peale. Kahjuks polnud funi ka.
Mul oli megalihtne meestega kontakti saavutada, ma ei tea, mis aura mul tol ajal ümber hõljus. Samas ma olin alati paha peal väljas ka. Ma olin nii mõnelgi korral armukese rollis ja see tundus jube äge. Täna mõtlen, kui naiivne ma olin. Armukesena olen ma saladus. Jah, see kõditab kõiki närvilõpmeid, kuid minuga ei olnud võimalik isegi restoranis käia, sest Eesti on väike. Ühine aeg möödus hotellitubades või autode tagaistmetel ja ma arvasin, et ma olen õnnelik. Kuigi mind ju nendele perereisidele kaasa ei võetud ja jõulude ajal olin üksi. Ehk siis elasin mullis, et vähesega leppida on okei.
Kindlasti ei istu mu lapsed ühel päeval reas diivanil, mina nende ees kaardikepiga vehkimas ja nuhtlemas, kuidas mina omal ajal elasin ja kuidas nemad kohe kindlasti nii elada ei tohiks! Esiteks on meie peremudel täiesti teine ja erinev minu ja laste isa omast. Ma arvan, et me oleme lastega teinud ja käinud tänaseks nende aastatega rohkem kui mina oma ema ja isaga eluajal kokku. Teiseks, ma arvan, saaks iga jorss, kes arvab, et meie tütart või tütreid võib kasutada sihtotstarbeliselt oma huvidele vastavalt, sinise silma ja võib-olla ka katkise lõualuu. Ja kõige jubedam, kolmandaks, me võime kodus ennast haigeks võimelda, et anda lastele kaasa nii palju head kui võimalik, kuid nad teevad ikka kas need samad vead või hullemadki. Ja me ei saa sinna midagi teha.
Mina saan täna oma isaga väga hästi läbi. Öeldakse, et kunagi pole hilja, aga mingit sorti kahju on juba tehtud. Ja õnneks see kõik on minevik ja jääb minevikku. Ja õnneks minust ei saanud eluheidikut või narkarit või suguhaiget. Aga mille üle ma olen uhke, on minu laste isa. Nendel lastel on kindlasti juba praegu omad traumad, mille lahendamiseks võiks hakata terapeudiaega kinni panema, kuid nemad enam ei tegele ehk samade asjadega nagu mina omal ajal. Uued ajad, uued mured.
Ja ma siiralt loodan, et nad saavad kodust kaasa selle, et poolkõva suhe pole tervislik. Isegi, kui nad vahel funi pärast libastuvad. Et teiste inimeste deemoneid pole meil kohustus ingliteks pöörata. Ja et nad südames teaks, et päris suhetes kehtib reegel – kas kõik või mitte midagi.